Maailmamajandus on taas murdepunktis. Globaliseerumise mudel, mis kandis majandust viimased kolmkümmend aastat, hakkab lagunema, samal ajal kui uus süsteem alles kujuneb. Millised on keset neid muutusi Eesti võimalused ja piirangud, arutleb finantsjuht Merje Aavasalu.
- Merje Aavasalu on strateegiline finantsjuht, kes on töötanud ettevõtete finants- ja ärijuhtimise rollides mitmes majandussektoris. Tal on magistrikraadid majanduses ja õigusteaduses ning ta huvitub majandustsüklite ja tehnoloogiliste muutuste mõjust majandusele.
Sellistes hetkedes tunnetavad väikesed ja avatud majandused muutust kõige varem, sageli ka kõige selgemalt. Eesti jaoks tähendab see, et küsimus EI ole enam ainult majanduskasvus. Küsimus on selles, milline majandus järgmises tsüklis tekib – ja kas Eesti suudab selles võita või jääb perifeeriaks.
Aastad 1990-2020 olid globaliseerumise kuldaeg. Kapital liikus vabalt, tarneahelad ulatusid üle maailma ja internet ühendas turud. Tootmine liikus sinna, kus tööjõud oli odavam, ja kaubandus kasvas enneolematu kiirusega.
Eesti sobitus sellesse süsteemi hästi. Euroopa Liiduga liitumine, digiriigi areng ja Põhjamaade investeeringud tegid Eestist ühe kiiremini areneva majanduse Euroopas.
Aga pärast 2020. aastat hakkasid mitmed trendid seda mudelit murdma.
Tarneahelad muutuvad geopoliitiliste pingete tõttu. Energia on taas strateegiline ressurss. Tehnoloogiline revolutsioon – eriti tehisintellekt – muudab töö olemust kiiremini kui ükski tehnoloogia viimase poole sajandi jooksul.
See tähendab, et järgmine majandustsükkel ei pruugi olla lihtsalt eelmise jätk.
Ajaloos korduv muster
Kui vaadata viimast poolteist sajandit, joonistub välja üsna selge tsükkel.
- 1870-1914 oli industriaalne globaliseerumine – raudteed, elekter ja massitootmine ühendasid majanduse.
- 1914-1945 järgnesid kriisid ja kaks maailmasõda.
- 1945-1970 oli sõjajärgne majandusbuum.
- 1970-1990 struktuurne kriis, naftašokid ja majanduse ümberkujundamine.
- 1990-2020 globaliseerumise uus laine, mille mootoriks olid internet ja digitehnoloogia.
Praegu näeme taas sarnast üleminekuperioodi. Majandusmudel muutub, geopoliitika pingestub ja tehnoloogiline revolutsioon kogub hoogu.
Ajaloos on sellised perioodid alati olnud rahutud – kuid just nendel hetkedel sünnivad järgmised majandusmudelid.
Tehnoloogiline revolutsioon on juba alanud
Peaaegu iga majandustsükkel algab tehnoloogiaga.
Aurumasin käivitas tööstusrevolutsiooni. Elekter ja sisepõlemismootor lõid massitootmise ajastu. Internet pani aluse digimajandusele.
Praegu on tõusmas uus laine: tehisintellekt, automatiseerimine, biotehnoloogia ja energiatehnoloogiad.
Selline tehnoloogiline murrang teeb alati kahte asja korraga.
See loob tohutult uut väärtust ja samal ajal destabiliseerib vana süsteemi.
Uus tehnoloogia muudab töö olemust, kapitali jaotumist ja riikide jõuvahekordi. Kui institutsioonid – poliitika, haridus, ettevõtlus – sellele järele ei jõua, tekib rahutus.
Just seda rahutust näeme praegu üle kogu maailma
Majanduskasv ei tee inimesi automaatselt õnnelikuks
Majandusstatistika räägib kasvust. Inimeste kogemus räägib elatustasemest. Inimeste jaoks taandub majandus väga lihtsatele küsimustele: kas sissetulek katab elamise, töö on mõtestatud ja eluks jääb ka aega.
Kui majanduskasv inimeste elu ei paranda, on see lihtsalt statistika. Seetõttu räägitakse üha rohkem heaolumajandusest ja majanduse tegelikust eesmärgist.
Tehnoloogia võib majandust kiirendada, kuid tähendust see automaatselt ei loo.
Eesti kõige karmim fakt: demograafia
Eesti järgmise majandustsükli suurim piir ei ole tehnoloogia. See on demograafia.
Rahvastik vananeb ja tööealiste inimeste arv väheneb. See tähendab, et vana majandusmudel – rohkem inimesi, rohkem majandust – enam ei tööta.
Ajalooliselt on selline olukord sundinud riike tegema midagi muud: tõstma tootlikkust.
Kui inimesi on vähem, peab iga töötaja looma rohkem väärtust. Seetõttu ongi paljud tehnoloogilised revolutsioonid sündinud just tööjõupuuduse surve all.
Väikeriigi paradoks
Eesti suurim piirang on väiksus. Samas võib see olla ka suurim eelis.
Suured riigid liiguvad aeglaselt, sest nende süsteemid on keerulised ja inertsed. Väikeriigid peavad muutustega kohanema kiiremini – neil pole lihtsalt teist valikut.
Eesti on seda juba korra tõestanud. Digiriigi areng ja e-teenused näitasid, et väike riik võib mõnikord olla suurematest paindlikum ja innovaatilisem.
Kui järgmine majandustsükkel tõesti kujuneb tehisintellekti, robootika ja uue energiasüsteemi ümber, võib väikeriigi paradoks taas mängu tulla: need, kes suudavad kõige kiiremini kohaneda, võivad võita rohkem kui need, kes on lihtsalt suuremad.
Kes hakkab tulevikus maailma mõjutama?
Kui majandus liigub uude tsüklisse, muutuvad sageli ka ühiskondliku mõju ja võimu allikad.
Feodaalühiskonnas määras staatuse maa. Tööstusajastul tehased ja kapital. Digiajastul tehnoloogia ja andmed.
Järgmises tsüklis võib mõju koonduda neile, kes suudavad ühendada kolm asja: kapitali, tehnoloogia ja süsteemse mõtlemise.
Võib tekkida uus strateegiline eliit – inimesed ja organisatsioonid, kes suudavad mõtestada keerulist maailma ning teha otsuseid seal, kus majandus, geopoliitika ja tehnoloogia ristuvad.
Kas konfliktid on vältimatud?
Ajalugu näitab, et suurte tehnoloogiliste murrangute ajal kasvavad sageli ka geopoliitilised pinged. Põhjus pole ainult ideoloogias – mängus on ressursside kontroll, tehnoloogiline ülekaal ja majanduslikud mõjusfäärid. Samas on tänapäeva maailmas üks oluline erinevus: majandused on omavahel nii tihedalt seotud, et suured konfliktid on kõigile osapooltele äärmiselt kulukad. Seetõttu võivad tuleviku vastasseisud olla üha enam majanduslikud ja tehnoloogilised – sanktsioonid, kaubandussõjad ja konkurents tehnoloogilise ülekaalu pärast.
Ajalugu näitab üht kummalist paradoksi: just kõige rahutumad ajad eelnevad sageli uuele majanduslikule kasvuperioodile. Sest vana süsteem enam ei tööta, aga uus pole veel nähtav. Praegu võib maailm olla täpselt selles faasis.
Küsimus ei ole enam ainult majanduskasvus.
Kui tehisintellekt ja automatiseerimine tõstavad tootlikkust drastiliselt, tekib uus küsimus.
Mitte ainult kas majandus kasvab, vaid kuidas selle kasvu vilju jagatakse ja milline on inimese roll ühiskonnas, kus tehnoloogia teeb üha rohkem tööd ära.
Majandus võib muutuda väga jõukaks, kuid inimeste heaolu ei pruugi automaatselt kasvada. Järgmise majandustsükli tõeline väljakutse võib olla see, kuidas ühendada tehnoloogiline rikkus inimliku tähendusega. Küsimus ei ole enam ainult majanduses.
See on küsimus kogu ühiskonna tulevikule.
